Enne täiskuuööd.

Tulemas oli täiskuuöö, mis tähendas seda, et järgneval ööl polnud Dustinil kontrolli enda üle. Selleks oli tal kavas minna The Lockwood Cellarisse. Õnneks polnud seal hetkel veel kedagi, seega ta valis seal endale koha ning hakkas seejärel kotist asju välja laduma.

OT: Mirella!

Mirellal oli muidu enda üle täielik kontroll, täiskuu ajal kippus see aga kaduma. Ta ei tahtnud kedagi, kaasaarvatud ennast, vigastada, ning ammugi mitte seda, et keegi temast kui libahundist teada saaks. Seega otsustas ta siiski turvalisema mooduse ehk siia tulemise kasuks.

Dustin tõstis enda kotist välja suure metallist keti ja pudel, kus sees oli wolfspane. Muidugi leidus kotis ka muid asju. Dustin vaatas kella, mis näitas 23:01.

Kohe külma ruumi sisenedes oli Mirella tundnud teise libahundi lõhna, mis üllatas teda. Ta ei teadnud, et siin praegu veel keegi viibida võib. Arvestades aga kõiki olusid, polnudki nii imekspandav. Mir tõmbas jakki kehale ligemale ja tegi paar väikest sammu. Ta oli uudishimulikuks muutunud ja plaanis antud isiku välja uurida.

Poiss tundis järsku samuti kellegi teise libahundi lõhna, kuid ei teinud sellest eriti välja. Oleks ju loogiline, et paar libahunti siia keldrisse veel tuleb. Dustin tegutses oma asjadega edasi.

Mirella kuulas kaugemalt kostuvaid hääli. Metalne kõlin vastu kivipõrandat? Mis see olla võis? Hääle järgi nagu mingi kett või midagi sarnast. Mel ei liikunud paigast. Mitte et ta poleks julgenud, ta ei tahtnud. Ja samas ka ei teadnud, kuidas käituda. See teine libahunt võis ju agressiivne olla.

Dustin kavatses korra keldrist välja minna, kuid siis meenus, et ka teine libahunt on seal. Poiss mõtles, miks ta end nähtavale pole andnud. Kas ta siis ei tundnud poisi lõhna? Dustin otsustas järgi siiski uurida, kes seal vaikselt kükitas. Poiss võttis suuna keldri ukse poole.

Mirella kuulis lähenevaid samme. Ta ei teadnud, mida teha. Pista jooksu? Tüdruk ei mõistnud isegi seda, mis ta nii ebakindlaks muutis. Ehk oli see tema parima sõbra sündmuspaigalt puudumine või lihtsalt vähesed kogemused teiste libahuntidega? Igatahes ei jõudnud ta midagi teha, kogu aeg oli kulunud mõtlemisele, ning kogu seisis juba tema ees.

Dustin nägi tumedate juustega neiut. Väga kena neiu oli, pidi Dustin tunnistama. "Tere," ütles ta tüdrukule ning naeratas. Poiss käis korra keldrist väljas, vaatas ümbrust ja taevast ja läks siis tagasi keldrisse. "Kas sa kartsid mind või midagi sellist?" muigas poiss.

Miril oli arvatavasti ikka veel seesama kohkunud ilme näos, sellest ka poisi küsimus. "Ee, tere," vastas ta ning vaatas aasialike näojoontega kutile järele, kui too õues käis. "Ei."

"Ega poleks vaja ka karta," muigas Dustin. "Dustin olen muidu," lausus ta kätt ette tõstes. Oleks ju tore, kui saaks paari tutvust juurde ja neiu tundus normaalne olevat.

Mirella kergitas kulmu ning surus poisi kätt. Ta polnud teda varem siin kohanud. "Mirella."

"Kena nimi," naeratas Dustin ja pani oma käe dressika taskusse. "Oled ka siis selleks siin, sest kardad kesköösel valvsust kaotada ja võid kedagi haavata?" küsis poiss uudishimulikult.

Mirella muigas ootamatu komplimendi üle. "Üsnagi," oli tema lühike vastus. Täpselt sellel põhjusel ta ju siia tulnud oli.

Poiss noogutas ja liikus tagasi keldri nurka, kus oli ta oma asjad korda seadnud. Ta vaatas korra telefonikella, mis näitas juba 23:34.

"Äkki räägid mulle ka, kuidas need asjad siin käivad?" Mirella oli poisile vargsi järgnenud ning toetus vastu ukseauku. Oma peaaegu et kahe libahundi aasta jooksul polnud tal siia asja olnud. Tal olid olnud teised variandid ja võimalused, mis aitasid tal end kontrolli all hoida.

"Olen kuulnud, et libahunt seob end kettide külge kinni ja joob wolfspane. Siis hakkavad libahundi sisemised kondid hakkavad purunema, kuid iga korraga see läheb aina talutavamaks. Tegelikult olen ka mina siin esimest korda seda proovimas," seletas Dustin.