Something unexpected

Xavier nõjatus vastu haigla ukseava, rääkides noore meditsiiniõega, kes ainsana veel nii hilisel õhtutunnil ametis oli ning kelle noormees valvelaua tagant istumast oli leidnud, pilk arvutiekraanile kinnitunud, juhuks kui patsientidega midagi juhtuma oleks pidanud. Anthony rääkis naisega väga madalal ja võrgutaval häälel, talle ühtlasi ka väga lähedal seistes, neid lahutas teineteisest heal juhul viis sentimeetrit. Lisaks hoidis ta oma erksiniste silmade pilku ainiti blondiini omadel. Ilmselgelt oli noormehe välimus taas oma töö teinud ning neidis oli nüüd ilusti tema kontrolli all. "Nii, kullake," sõnas Xav mesimagusalt, huuled tema vastupandamatult kuumaks muigeks kerkimas. "Ma olen kindel, et sul ei ole midagi selle vastu, kui sa näitaksid nüüd mulle, kus te oma verevarusid hoiate?" Viimaste sõnade juures oli noormees end juba ukseläve najalt lahti lükanud ja paar sammu koridoris teinud, peatudes siis ja üle õla tagasi naise poole vaadates, kes kutti veel mõne hetke jumaldavalt silmitses ja talle siis järgi tõttas.

OT: Arabella, ole lahke

Arabellale ei olnud Mystic Fallsi haigla võõras koht. Ta oli juba mõned kuud tagasi välja uurinud, kus nende verevarud asuvad ja sisse-välja hiilimine oli naisel käpas. Aeg-ajalt käis ta verevarusid pätsamas, et sellega mõne inimese elu säästa. Vähemalt ei olnud ta südametu - mõned inimhinged tähendasid tema jaoks rohkem, kui verepanka. Ara oli mööda tühje koridore jalutanud toa poole, kus verevarusid hoitakse. Need rippusid seal, läbipaistvates kotikestes, külmikus, mis oli valgustatud. Verekotikesi oli aga kahtlaselt vähe järgi, aga näitsikut ei huvitanud - tal oli süüa vaja. Ta avas esmalt külmiku ja seejärel oma koti, mis neidisel üle õla rippus, ning hakkas ükshaaval verevarusid kotti panema. Arabella oli ühe jõudnud kotti pista, kui keegi ukse avas.

Naine juhatas Xavieri mööda pikki avaraid koridore, nende sammud seintelt vastu kajamas. Peagi jõudsidki nad toani, milles blondiini sõnul hoiti verevarusid. Õrn verelõhn, mida noormees tänu vampiiridele omasele haistmismeelele juba ukse taha tundis, tuletas talle meelde, kui näljane ta oli - ta polnud mitu päeva verd saanud. Võib-olla oleks ta arstiõest ka pisut ilusamal moel vabaneda saanud, ent tema sõõrmeid täitev vere kütkestav aroom oli liialt kutsuv ja niisiis polnud Anthony'l mängudeks aega. "See teeb ainult korraks haiget," sõnas kutt, naise üllatunud ilmet nähes kergelt muiates ning siis ühe kiire liigutuse abil tema kaela kahekorra keerates, lastes tolle elutul kehal siis põrandale kukkuda. "Sweet dreams," sosistas Xav veel, enne kui endale tuppa teed tegi. Noormees sulges enda järel ukse ning alles siis tabas tema pilk toa teises otsas külmiku juures askeldava brüneti, mille peale ta tüdinult silmi pööritas. Järjekordne tüütus, kellest vabaneda tuli. Paari kiirema sammuga oli ta külmiku juures, selle ust kinni lajatades ning end siis seljaga sinna vastu toetades. "Ma arvan, et sulle aitab nüüd küll."